Tulles heatujuliselt Viljandi bussijaamast mööda Jakobsoni tänavat kell kolmverand üheksa õhtul, märkasin 50 meetrit eespool kolme inimkuju, seismas nurga peal. Kergelt pimedas tänavas paranoiatsedes, tõmbasin luku kinni ja võtsin kõnnaku aeglasemaks.
20 meetrit enne neid, tuli välja, et tegu on hoopis kolme lapsega, kuskil kümnene tüdruk ja kaks kuskil kaheksa aastast poissi. Nendeni jõudes märkasin, et nende kehadest valmistatud kolmnurga keskel oli üks veelgi väiksem laps, kuskil kolmene, kes kükitas, ja nuttis. Esialgu ei märganud, kuid murdsekund hiljem märkasin, et tema ees lebab mitte rohkem, kui 10 minutit enne seda alla aetud kassipoeg....jah, kassipoeg.
Esimene reaktsioon oli küll hirm, kuid viie meetriga võttis klimbi kurku ja käis kerge turts. Liigutav. Kujutasin ette, kuidas see laps võis olla selle kassiga seotud. Paneb mõtlema, et iga kord, kui sa oma lähedase silmist lased, ei pruugi sa teda enam samamoodi näha. Hoidke end.
J.
