Pühendusega Rüütlile.

Kui ma tohin korraks vahele öelda, vabandust, mulle väga saade istus! Juba ühiskondlikku lepet ellu kutsudes, ütlesin, kui tohib märkida, et analüütiliselt ja süsteemselt optimeerides on meie edu pant võti. Peame optimeerima arengut ja tasakaalustama kõiki faktoreid. Käisin, kui lubate, Järvamaal ning nägin teepeenral, otse väljaöeldes, sittuvat kassi. Ootasin kuni loom oli, kuidas nüüd öelda, julgale mulla peale kraapinud ja vestlesin seejärel temaga Eesti aegruumist. Kõnelusest jäi mulje, et regionaalne areng, vabandage väga, on disproportsionaalselt proportsioneerunud ning väärtustada tuleks siiski inimest, kui tohib, vabandust.